Tutvustus

Légifrance on Prantsusmaa õigust käsitlev Prantsuse valitsuse ametlik veebisait, mille haldamine kuulub Prantsusmaa valitsuse peasekretäri vastutusalasse. Selle haldamise tagab õigus- ja haldusteabe direktoraat.

Légifrance annab juurdepääsu:

• Prantsuse riiklikule õigusele (põhiseadus, Prantsuse Vabariigi Teatajas (Journal officiel de la République française) avaldatud koodeksid, seadused ja määrused, kollektiivlepingud ja ministeeriumide ametlikud väljaanded);
• põhiseaduslikule kohtupraktikale nii haldus- kui kriminaalküsimustes;
• Euroopa õigusele (ELi aluslepingute tekstid, Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teisesed õigusaktid, ELi direktiivide ülevõtmine ja kohtupraktika);
• rahvusvahelisele õigusele (lepingud ja kohtupraktika).

Prantsuse Vabariigi Teatajas (Journal officiel de la République française) pärast 1990. aastat avaldatud tekstid on terviktekstid. Ajavahemikus 1947−1989 avaldatud tekstide puhul on kättesaadavad üksnes viited avaldatud õigusaktidele, millest on võimalik saada koopiaid.

Mitmesugustes õigusaktide andmebaasides saab teostada õigusakti tüübile ja kasutaja vajadustele vastavaid päringuid (liht-, täppis- ja temaatiline otsing).

Kättesaadavad õigusaktid

Seadus (La loi)

Seadus on üldise iseloomuga õigusnormide kogum, mis ei ole seotud isikutega ning mida kohaldatakse kõigi inimeste suhtes. Seaduse võtab vastu parlament (rahvusassamblee ja senat), kuulutab välja president ning see avaldatakse Prantsuse Vabariigi Teatajas.

Korraldused (Les ordonnances)

Korraldus on õigusakt, mis võimaldab valitsusel piiratud aja jooksul rakendada valitsuse programme ning võtta õiguslikke meetmeid.

Korraldusi antakse välja erandkorras ning need kehtivad vaid siis, kui nende aluseks on parlamendi poolt vastu võetud volitamisseadus. Need võtab vastu ministrite nõukogu ning neile kirjutab alla vabariigi president. Korraldused jõustuvad alles siis, kui parlament on need ratifitseerinud.

Määrused (Les décrets)

Määrus võib olla kas kõigile või konkreetsetele adressaatidele suunatud õigusakt (näiteks ametisse nimetamine). Määrusi annavad välja president ja peaminister.

Eristatakse autonoomseid määrusi, mida võtab vastu peaminister põhiseaduses määratletud tingimustel ning valdkondades, mis ei kuulu presidendi pädevusse.

Erikorraldused (Les arrêtés)

Peaminister võib volitada ministreid, prefekte ja linnapeasid andma välja erikorraldusi (neile viidatakse mõnikord kui ministri, ministrite, prefekti või munitsipaalkorraldustele). Nende eesmärk on määratleda oma pädevusvaldkonnas teatava seaduse kohaldamise tingimused.   

Otsused (Les décisions)

Otsused on sõltumatute haldusasutuste, nagu näiteks riikliku informaatikakomisjoni või elektroonilise teabevahetuse ja postiteenuste reguleerimise eest vastutava ameti aktid.

Hinnangud (Les délibérations)

Hinnangud kajastavad kollektiivsete asutuste otsustele eelnenud uurimistööd ja arutelu. Termin hõlmab ka selle tegevuse tulemust, see tähendab vastu võetud otsust. Légifrance annab juurdepääsu ka sõltumatute haldusasutuste hinnangutele..

Ringkirjad ja suunised

Nendel tekstidel ei ole reguleerivat väärtust. Nendes piirdutakse suuniste andmisega haldusüksustele eelkõige ministeeriumide siseselt ning need käsitlevad seaduste ja määruste kohaldamist või täpsustavad teatavate sätete kohaldamist. Üksnes tähtsaimad avaldatakse Prantsuse Vabariigi Teatajas

Mõjuhindamised ja aruanded

Ettevalmistavad dokumendid, mida ministeeriumid on koostanud peaministrile või presidendile.

Mõjuhindamised tuleb avaldada samaaegselt seaduse eelnõuga (vastavalt põhiseaduse artiklile 39 ning 15. aprilli 2009. aasta põhiseaduse rakendusseadusele).

Esitlusaruanded esitatakse koos määruste ja korralduste eelnõudega peaministrile ja presidendile.

Arvamused (Les avis)

Arvamused on üksikisiku või asutustega konsulteerimise tulemusel koostatud tekstid. Légifrance võimaldab juurdepääsu erinevate ministeeriumide arvamustele (näiteks arvamus teatava kollektiivlepingu laiendamise kohta) ning sõltumatute haldusasutuste arvamustele.

Erakorralised määrused (Les décrets-lois)

Tegemist on aastatel 1924–1958 valitsuse poolt vastu võetud õigusaktidega, mille vastuvõtmiseks parlament andis valitsusele volituse ning pidi need ka põhimõtteliselt ratifitseerima. Nendega muudeti või tühistati seaduste sätteid. 1958. aastast alates asendati need korraldustega..